Esimene lugemine

Tosinkond hakkajat museoloogiahuvilist tegid 7. veebruaril Särevi kortermuuseumis lugemisrühma otsa lahti aruteluga Nina Simoni raamatu “The Participatory Museum” eessõnast ja kahest esimesest peatükist. Osalejatele oli meeltmööda autori eesmärk mitte üleliia teoretiseerida, vaid pakkuda erinevaid võtteid osalusvõimaluste loomiseks ja praktiku pilguga analüüsida põnevamaid näiteid siin-seal tehtust. Esimesed peatükid mõningal määral “filosoofiat” siiski sisaldavad. Kuna libisesime raamatu teemaarendusetest kohati kiiresti üle, siis püüan enne järgmise lugemise juurde asumist esimese “õppetüki” kokku võtta.

Mida tähendab osalemine muuseumis? Milleks seda vaja on?

Igal muuseumil on oma sisu või teema. Osaluspõhimõtteil tegutsevas muuseumis — nii nagu Simon seda näeb — võib tõelisest sisust rääkida siis, kui inimesed, keda oleme harjunud külastajaks nimetama, hakkavad seda muuseumi kaasabil ise looma ja teistega jagama. Niiviisi muudavad nad ka muuseumi, nii et see sarnaneb üha rohkem sotsiaalvõrgustikule. Osaluse “arhitektuurilised” põhimõtted võtabki veebioptimist Simon üle Web2.0 tehnoloogiatest, mille kasutajad eeldatavalt harjuvad üha enam võimaluse ja õigusega ise otsustada, milline on nende kasutatava kultuurikeskkonna sisu ja vorm, mida nad kasutavad.

Paljuräägitud muuseumi ja külastaja suhte muutumise teemapüstituses on tunda ühelt poolt hirmu, et külastajad on muuseumist võõrandumas ning teiselt poolt siiski ka lootust, et on veel palju uusi kaasamis- ja osalemisvõimalusi, mis tuleb alles avastada ja tööle panna. Eessõnas võtab Simon need hirmud kokku kujuteldava külastaja suu läbi ning annab ühtlasi lootust, et raamat aitab neist takistustest ja eelarvamustest üle saada. Siin-seal natukene ja tasapisi katsetamiseks peaks iga muuseumi käekäigust hooliv inimene sellest teosest inspiratsiooni saama küll.

Esimesel kokkusaamisel peatusime pikemalt külastatavuse teemal. Ilmselt paljuski seetõttu, et raamat algab ähvardava statistikaga sellest, kuidas kunstimuuseumides käimine on USAs järjest vähemate inimeste asi. Kohaliku statistikaameti järgi jätkab Eesti muuseumide külastatavus siiski veel kasvamist ning muuseume tekib ka üha juurde. Numbrid üht-teist olulist küll peegeldavad, kuid mõlgutasime mõtteid ka selle üle, milliseid külastajauuringuid veel teha saaks ja kuidas uurida külastajaskonna rahulolu või struktuuri. Maarja ja Tanel rääkisid Miia-Milla-Mandas tehtud ankeetküsitluse kogemusest, mille abil said nad teada, et väga paljud külastajad olid pärit pealinnast ja seal esimest korda. Selgus ka, et näituse abstraktset üldteemat “sõprus” külastaja väga tähele ei pannud, pigem tõlgendati näitust mängutoana. Külastaja parem tundmaõppimine on kogu osalustemaatikaga tihedalt seotud ning osalustehnoloogiad on tegelikult lisaks tavapärastele küsitlustele samuti üks hea võimalus külastajat ka pisut tundma õppida. Sisse astudes veel umbisikuline külastaja jätab osaledes maha oma jälje teistele osalejatele, annab muuseumile midagi olulist juurde. Teisisõnu: kui külastaja hakkab aktiivselt osalema, muutub ta külastajast osalejaks ning on ehk väljudes seeläbi juba konkreetsem isik(sus) nii külastajate, teiste osalejate kui ka muuseumi silmis. Tema roll muuseumis on oluliselt teistsugune kui varem ning ideaalis ei pea muuseum külastajatele monolooge, vaid muuseumi pinnal leiavad aset mitmekihilised kahekõned, mida Simon visualiseerib 1. peatüki skeemidel sotsiaalsest osalusest.

Kas aga osalus on mingi uus võluvits, mis kõiki muuseumi toob? Simon jahutab ennatlikku optimismi: osalemine näib sotsiaalses veebis imelihtne ja iseenesestmõistetav, kuid uuringutest selgub, et “päris” sisuloojaid on vaid käputäis. Oluliselt rohkem on neid, kes kas natuke kommenteerivad, infot koguvad ja korrastavad või kogukondadega lihtsalt liituda armastavad. Ja sugugi mitte vähe pole passiivseid pealtvaatajaid ja täiesti ükskõikseid, huvituid. Simon toob näite oma ajaveebist, millel on küll 10 000 lugejat kuus, kuid igal postitusel keskmiselt vaid 7 kommentaari. Säherduse osalus-ebavõrdsuse paratamatusega tuleb muuseumidel arvestada. Ja see ka enda kasuks pöörata.

Kolm olulisemat näpunäidet Simonilt:

* Varieerida osalusvorme
Luua osalusvõimalusi erinevat tüüpi osalushuviga külastajatele. Igaüks ei taha võibolla teha või vaadata filmi sellest, kuidas muuseum on teda inspireerinud, aga küllap ikka huvilisi leidub. Igaüks ei taha piletimummuga hääletada, et külastatud näitustest oma enne väljumist oma lemmik valida, aga kindlapeale on neid, kellele meeldib hinnanguid anda (selle asemel, et mumm prahiringlusse saata). Ja nende kahe näite vahepeale jääb veel hulga muid vorme.

* Piiritleda ja struktureerida osalust
See tähendab kõigepealt mitte piirduda ainult üldiste ja avatud osalusvõimalustega, mis võibolla esmapilgul tundub “tõelise osalusena”. Simon alustab oma raamatu esimest peatükki näitega sellest, kuidas liiga avatud vorm võib osaluse farsiks muuta. Osalust saab laiemalt ja tõhusamalt rakendada, kui inimene saab kiiresti selgeks, mida ta täpselt tegema peab, kui kaua see aega (ja muid ressursse võtab) ning mis ta vastutasuks saab. Kuigi see ei tundu esmapilgul loogiline, siis kogenud tegijana toonitab Simon, et mida selgemalt on piiritletud osalusvõimalus, seda paremini see toimib ja rohkem osalejaid kaasa haarab.

* Personaliseerida osalus
Tuleks aktiviseerida külastajad seeläbi, et muuta muuseumikogemus isiklikumaks. Puudutan seda teemat vaid põgusalt, soovitan väga täpsemaid näpunäiteid veelkord uurida 2. peatükist).

Personaliseerida saab külastaja kogemust ehk kõnetada teda isiklikumal tasandil (võimaldada talle rolle, profiile, soovitusi jm). Osalus peaks algama mitte sotsiaalsest vaid isiklikust, on Simoni tees. Jutuks tulid ka külastaja profileerimise võimalused ja lugemisrühmas jäi kõlama hoiak, et seda polegi ehk väga vaja, sest liigne tähelepanu ja infoga ülekallamine võiks külastajat hoopis hirmutada (viimase vältimiseks soovitab Simon 2. peatükis “soovitusmasinaid”). Kahtlemata on tore mitmendat korda muuseumit külastavale inimesele inimlikult märku anda, et teda on tore jälle näha. Aga ehk peitub ikkagi ka siin pisut kasutamata potentsiaali, ilma et muuseumi muutuks järjekordseks professionaalsete kliendikummardajate kantsiks? Tore oli igal juhul juba esimesel kokkusaamisel kuulda, et raamatus leidunud osaluse-teemalised mõttearendused aitasid Maarjal leiutada nipp, kuidas tekitada külastajas motivatsiooni tema enda loodud sisu kaudu muuseumiga edasi suhelda. Raamatus on palju konkreetseid näiteid ja nende analüüsi, nii et loodame, et neist on edaspidi üha enam abi.

Aga personaliseerida võib Simoni meelest ka muuseumipersonali:) ehk miks mitte leiutada võimalusi, kuidas külastajaga kõige otsesemalt kokku puutuvad muuseumitöötajad saaks oma isiksuse kaudu osalusse panustada. Eesti muuseumide vastavaid võimalusi vaagides ei pääsenud me oma arutelus üle ega ümber “muuseumitädi” tegelaskujust ning kuivõrd külastaja kogemus paljudes muuseumides temast sõltub. Muuseumitädi roll vajaks ilmselt eraldi analüüsi ja mõne osalusprojektiga võiks ju proovida seal peituvat salapärast potentsiaali avada:) Teisalt tuli meil ka jutuks, et ei pruugi väiksemas muuseumis rollid sugugi nii jäigad olla, kui iga töötaja peab olema valmis, et ühel hetkel “jänese kostüüm” selga tõmmata ja külastajaga hoopis selles rollis suhtlema hakata…

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Kommenteerimine on suletud