Kolmas lugemine – kuuendast peatükist

Simon juhatas viiendas peatükis sisse osalusprojektide neli tüüpi, millest kaks esimest – panustav (6. ptk) ja koostöö (7. ptk) – olid kolmanda kokkusaamise teemaks. Postitan esmalt kokkuvõtte kuuendast peatükist ja selle ümber toimunud arutelust Tallinna Tehnikaülikooli Muuseumis.

Panustav osalus (ingl k contributive): muuseum mõtleb välja projekti, mille sisuks või osaks on külastaja poolne panustamine asjakohaste esemete, tegevuste või ideedega. Osalemine sel moel käib asutuse poolt piiritletud viisil ning nii projekti eesmärk, struktuur kui ka tulemuste kasutamise viisid on asutuse pärusmaa. Panustava osaluse vormid on muuseumides kõige levinumad, sest neid on kõige kergem kontrolli all hoida ja suunata võimalikult laiale külastajaskonnale. Külastaja mingit erilist väljaõpet ei vaja ning külastuse käigus tema roll vaheldub: kord on ta külastaja, kord osaleja (panustaja).

Asutuse seisukohalt võib panustamise võimalus põhineda ühel kolmest peamisest lähenemisviisist:

1) hariduslik: võimaldada külastajal omandada uusi oskusi ja teadmisi, mitte niivõrd uut sisu luua.
Siin tuli jutuks Kirsteni värske idee: leiutada viis, kuidas külastajad saaksid õppida teatrikülastust meenutama jäävaid kavalehti kodusel moel loominguliselt arhiveerima. Simoni näide MemoryLab pakub seejuures kindlasti hea võrdlusmomendi – võimalus tulla muuseumi ja digitaliseerida oma 10 perelooliselt tähendusrikast eset ning omandada oskused oma arhiivi edaspidiseks korrastamiseks ja hooldamiseks.

2) täiendav: väljapanek on iseseisvana “tarbitav”, aga külastaja panustamise kaudu tekib lisadünaamikat või näiteks foorumi laadis arutelu.
Simon tõi näiteks Londoni Teadusmuuseumi üleskutse tuua näitusele oma mänguasi, mis seostub teadusega ning lisada sellele kommentaar. Harjumaa muuseumi näitus “Eramaa?” käis samuti panustava projektina arutelust läbi, mille raames sai osaleda eramaa-siltide teemalisel fotokonkursil – Simoni tüpoloogias oleks see täiendava osaluse vorm: näitus omaette on kureeritud muuseumi poolt, aga atraktiivse teemaga fotokonkurss tekitas tublisti lisamelu näituse ümber.

Eesti Rahva Muuseum kuulutas oma 100. juubeli raames välja üleskutse “Kingi muuseumile päev oma elust”, mis on hea näide küllaltki õnnestunud projektist. Osalejad võtsid üleskutset väga loominguliselt – oma päevalogi edastas ka näiteks üks mobiiltelefon. Viitan siinkohal näitena veel ühele Torontost “kingitud päevale”, mis on muuseumitöötajale vahest huvitav selle poolest, et seal kajastub ka osaleja kõhklus, et kas tema on ikka “õige” panustaja.

3) tarvilik: selleks et projekt töötaks, on panustamine tarvilik ehk koguni möödapääsmatu – kui keegi midagi ei tee, siis kukub üritus läbi ja uus sisu on võtmetähtsusega asutuse enda jaoks kui ka uute külastajakogemuste loomisel.
Simoni näited olid siinkohal Bottled Up! (pista mälestus pudelisse ja too näitusele) ja World Beach Project (tee randa kividest kunstiteos, saada sellest pilt ja pääse rannaloomingu maailmakaardile). Viimase puhul märkisime ära, et rahvusvahelise panustamisprojekti raames on Eesti randadelt pildid alles tegemata ja igaühel võimalus siin esimene olla.

Harjumaa muuseum ja Eesti Genealoogia Selts korraldasid üleskutse suguvõsa-uurijaile, kellelt oodati panustamist oma tööd tutvustavate väljapanekutega näitusele Lääne-Harju Sugupuudest. Nele rääkis, et huvi oli väga suur ning muuseumi külastatavus tõusis märgatavalt. Oluline roll oli seejuures muuseumi partneril EGeSil, kellega koos ületati edukalt ka uudiskünnis. Uurijad olid vormistanud oma tööd väga erinevalt, mis tekitas ülespanekul palju väljakutseid, kuid andis oma kirjususes tublisti lisaväärtust. Arutasime põgusalt, et kuivõrd peab kuraator valmis olema läbiva kujunduselemendi rakendamiseks, mis rahustaks ja hoiaks koos üldist pilti.

 

Kuidas külastajat motiveerida?

Kuuendas peatükis on juttu ka sellest, et mida teha, kui üleskutsele panustada eriti ei reageerita? Väga õpetlik oli Simoni näide Minnesota ajalooseltsi paindlikkusest: kui veebipõhine üleskutse miskipärast ei läinud käima, siis suurel laadal õnnestus paari päevaga koguda suur hulk nominatsioone osariigi ajaloo 150 olulisema teema kohta. Kas meil on oma panustamisprojektide jaoks säherdune tagavaraplaan olemas?

Millega siis külastaja “ära räägitakse”, et ta aktiviseeruks ning hakkaks panustama, olgu see siis omapoolse tagasisidega, esemetega, loominguga, arvamustega, lugudega, mälestuste või fotodega? On see 15 minutit kuulsust? Mingi hingeliigutus, mis tekib, kui näed külastajate loodud põnevat sisu? Tahtmine millelegi vastu vaielda või takka kiita? Külastajat psühholoogiliselt programmeerima me muuseumis muidugi ei saa (ega võibolla tohigi), kuid Simon annab siiski mõne hea nõuande, kuidas panustamise soovi tekkimisele kaasa aidata:

* andke külastajale panustamiseks selge ja piiritletud võimalus ehk teisisõnu peab ta saama piisavalt kiiresti aru, mida temalt tahetakse ja mis ta selleks tegema peab

* andke piisavalt tuge erinevate eelteadmistega inimestele

* austage iga külastaja ajalisi võimalusi ja oskusi

* osutage selgelt, mis panustatust edasi saab: kas ja kuidas seda välja pannakse, kas ja kuidas seda säilitatakse ning kas ja kuidas seda veel kasutatakse

* püüdke korraga vähe nõuda, teisisõnu: ettevaatlik olla näiteks mingeid (lisa)küsimusi või lisakommentaare küsides

Milline mulje külastajale osalusplatvormist jääb: kas see paneb tegutsema või mööduma? Simon käsitleb põhjalikult külastaja käitumise mudeldamist:

Üks asi, mida mudeldada, on kvaliteet. Kas osalusplatvormilt vaatavad vastu näiteks tähtsate asjatundjate kommentaarid või vägagi erinevate inimeste arvamused? Kas võib jääda mulje, et panustamine eeldab põhjalikku teema tundmist (külastaja seepeale: “Ah, mis nüüd mina”)? Vahuri eestvõttel peatusime (võibolla liigagi) pikalt ERMiga koostöös toimiva “Eesti Hetkede” fotoportaali sisu kvaliteedi problemaatikal. Vahuri meelest võiks seal toimuda rohkem erinevate kompetentside koostööd, et fotokogu täiendamisel oleks oluline iga üksiku pildi kvaliteet, meisterlikkus ja üldistusvõime (mida ta portaalist leidnud ei ole). Taavi tõi vastukaaluks välja osaluse sotsiaalse aspekti: olulisem kui asjatundjate sisuline panus paistab olevat muuseumile see, et soosida nende panustamist, kes on nõus fotokogu kriteeriumidele vastavat legendeerimist läbi viima ja erilist ekspertiisi kriteeriumiks ei seata (praktiliselt kõik pildid võetakse vastu). Kui kellelgi huvi, siis soovitaks väikest loomingulist harjutust: portaali kaeda ning eelmises lõigus loetletud nõuannete põhjal kontrollida, kas ja millises osas saaks portaali panustamist parandada? Kas tuleks kogu portaal ümber teha, et “taset tõsta” ja kes sel juhul “taseme” üle otsustajateks oleks?

Simoni näide oli kvaliteedi modelleerimise puhul temast endast kui kehvast joonistajast, keda teiste halvad joonistused näitusel kohe mitte ei inspireeri. Aga väikest skeemi tegema oleks ta küll nõus, kui miskit põnevat teoksil ja tema tehtu sulanduks kunstnike ja kuraatorite üldkujundusse. Kas ma lihtsalt niisama muuseumis külaliste raamatusse Tammsaare kohta midagi sisulist arvata vaevuks – vaevalt, aga kui ma saaksin ühele põnevale küsimusele tema trükimasinaga vastuse kirjutada, siis hakkaks nagu näpp juba sügelema küll (Vt ka Jack Kerouaci On the Road näituse näidet, millele Simon osutab)

Lisaks kvaliteedile soovitab Simon mudeldada ka mitmekesisust: Kas meile vaatavad vastu ainult asjatundjate, oma ala proffide jumala-positsioonilt kõnelevad kommentaarid ja tekstid? Esimese puhul võib Simoni sõnul aidata see, kui platvorm julgustab (muuhulgas) olema algaja, mudeldades niiviisi külastajat ja loob dialoogi asjatundjatega.

Aga kui platvorm on liiga tühi/täis või aegunud, kuidas see külastajate panustamissoovi mõjutab? Simon soovitab hoida panustamisplatvorm dünaamilisena, tuues eeskujuliku näitena USA Holokaustimuuseumi installatsiooni, kus osalejad annavad lubaduse tulevaste genotsiidide ärahoidmiseks midagi teha.

Mulle meeldis väga Simoni paralleel vestlusolukorraga, kus tunneme mõnikord, et on raske oma arvamust vahele pista või, vastupidi, liiga palju pingelist vaikust, et julgeda seda oma tagasihoidliku arvamusega esimesena katkestada…. Panustavat osalust saadab edu siis, kui suudame niisuguseid olukordi vältida. Simoni näide pärineb Ontario Teaduskeskusest, kus külastajad said ise kingapaari teha ning väljapanekul hoolitsesid kuraatorid selle eest, et umbes 1/3 sellest oleks piisavalt tühi, et sinna uut loomingut lisada.

Siinkohal on õige koht puudutada ka küsimust, et kas külastajate panused peaksid jääma omaette või olema osa näitusest tervikuna? Arutlesime, et kui panustav osalus haridusprogrammiga, jäädes nagu omaette ooperiks (Räägime rahvuslusest Kumus), siis kas kuidas neid näitusega rohkem ühte sulatada? Mõnikord on kunstnik oma teose ümber loonud panustamise platvormi (Tallinna Linnagaleriis Uus raha) ja võib ajendada panustamisplatvormi juurde looma (Graafikatriennaal).

Et nüüd pikale veniv jutt lühidalt ja lõbusalt lõpetada, soovitan soojalt kuuenda peatüki lõpupoole (alapealkirjaga “Removing inappropriate content”) toodud näiteid lugeda, kuidas ohjeldatakse muuseumides neid tüütuid külastajaid, kes panustamise asemel “teemavälist ja teatavate kehaosade keskset” žanri viljelema kipuvad.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>